Filmiplahvatus Kilingi-Nõmme alevi II Algkoolis 20.aprillil 1937.aastal

Pille-Riin Oja, Luise Maria Tallo


 

Ajapikku vajadused muutuvad. Mis kunagi oli olnud piisav nii õpilastele kui ka õpetajatele, jäi korraga kitsaks. Saarde kihelkonna juhid otsisid 19. sajandi lõpus võimalusi uue koolimaja rajamiseks.

Punane_1

Kilingi-Nõmme II Algkool ehk niinimetatud punane koolimaja.

Tolleaegne kiriku eestseisja von Stryck pakkus uue koolimaja asukohaks sobimatuid kolkapiirkondi ning seetõttu lükkus ehitustegevus aina edasi. 1904. aastal osteti 1611 rubla ja 60 kopika eest vana Kantsi kõrtsihoone koos krundiga, et sinna rajada uus koolimaja. Valla esindajate soov oli, et uus maja mahutaks 50-60 õpilast. Maja ehitamisel tekkis puudujääk ning selle katteks korraldati loterii. Koolimaja projekteeris Pärnu linnaarhitekt Wohlfeldt. Klassiruumid olid avarad ja valgusküllased. Maja ainukeseks puuduseks oli õpetaja kitsad eluruumid. Kilingi-Nõmme II Algkooli hakati rahvasuus kutsuma punaseks koolimajaks, kuna maja fassaad oli värvitud rootsipunasega. 1908/1909. õppeaastal kolis kool Kantsi tänava hoonesse. Koolis töötas kaks õpetajat. 1911. aastal sai koolijuhatajaks Jaan Parts. Kool oli kaheksaklassiline ning 1911.-1914. aastal oli õpilasi 60-70 piires. 1915/1916. õppeaastal võeti kooli ruume sõjaväe käsutusse. Koolile oli hoone koduks aastail 1908-1961.

20.aprillil 1937. aastal leidis Kilingi-Nõmme II Algkooli hoones aset Eesti üks kohutavamaid filmiõnnetusi. Koolis oli saanud traditsiooniks näidata kahel korral kuus nii kooliperele kui ka alevirahvale uusimaid dokumentaal- ja õppefilme.

Koolijuhatajal Jaan Partsil olid head sidemed tollase filmileviga. Parts oli läbinud kinomehhaaniku kursused ja jagas oma teadmisi ka aktiivsema loomuga poistele.

Jaan_Parts

Koolijuhataja Jaan Parts.

20.aprilli õhtul koguneti alevi II Algkooli, kus pidi linastuma seitse dokumentaalfilmi. Kino olid vaatama tulnud 134 õpilast: I Algkoolist 12 last, II Algkoolist 97 last, Lavi Algkoolist 23 last ja lisaks veel kaks koolieelikut. Filminäitajateks olid tol õhtul koolipoisid Harry Paltmann ja Karl Ruul. Kinoaparaat asus teisel korrusel, uksest sisse minnes vasakut kätt kateedri peal. Sinna oli ehitatud papist kast, mille sees olid filmiaparaat ja koht mehhaaniku jaoks. Üle kongi rippus katmata lambipirn. Pirn süüdati filmiketaste vahetamiseks ligikaudu 3-5 minutiks. Kinotuba oli eelnevalt külastanud ka koolinõunik, kelle meelest paistis kõik korras olevat. Klassiruumi aknad olid kaetud tekkidega. Tavalistes koolipinkides istuti tihedalt kolme, neljakesi ja ridade vahele olid paigutatud lisatoolid, et mahutada maksimaalne arv õpilasi.

Kinoseanss algas kell 19.00. Pooleteise tunni pärast tehti mõneminutiline vaheaeg, kuna aparaat oli läinud soojaks ja vajas jahutamist. Seejärel seanss jätkus. Umbes 20.45 paiku süttis aparaadis film, mis esialgu nähtus ekraanil heleda ribna. Filmi süttides rebis koolipoiss Paltmann põleva koha aparaadist välja, kuid see kukkus põrandale ja süütas lahtised filmirullid. Filmirullid süttisid ning rullisid ennast lahti üle kogu klassi laiali, süüdates ekraani ja kardinad akendel. Karjudes ja kukkudes tunglesid lapsed üle pinkide ukse poole. Seal oli aga tulemüür ning tekkis tropp, sest uksed avanesid sissepoole. Tulekustutusvahendid klassis puudusid, ainsaks kustutusvahendiks oli jooginõus olev vesi. Tuli levis eriti kiiresti tütarlaste õhuliste riiete kaudu. Mõned õpilased hüppasid teise korruse aknast alla, tõid redeli ja nii pääses osa õpilasi redeli kaudu õue. Tuli kestis vaid 4-5 minutit, kuid filmi põlemisel tekkinud tohutu kuumus ulatus peaaegu 1500 kraadini Celsiuse järgi, mis söestas osa klassiruumist. Osad lapsed pääsesid õnnetusest suuremate vigastusteta, kuna olid jäänud saginas teiste õpilaste alla või olid peitunud ahju ja seina vahele.

Punane_2

 

Kilingi-Nõmme II Algkooli klassiruum pärast põlengut

Tollal kuueaastase Aita Tänavotsa meenutuste kohaselt näidati Punases koolimajas kino ja etendati nukuteatrit. 1937. aastal 20. aprillil etendus kino, kuhu Aita koos vendadega samuti minema pidanuks. Nooremal vennal olid eelnevate kinoskäikudega halvad kogemused, kuna temalt oli korduvalt valesti piletiraha küsitud. Vennale taoline segadus ei meeldinud ning ta keeldus kinno minemast. Aita isa otsustas seepeale, et kui tema ei lähe, siis ei lähe keegi. Nii ka juhtus ning õhtu veedeti kodus. 20. aprilli õhtu oli väga soe.

Aita mäletab selgelt, kuidas nad koos perega verandal õhtusöögiks mannaputru suhkru ja moosiga sõid. Korraga oli õhus tunda teravat tõrvapapi põlemise lõhna. Aita isa läks asja õue uurima. Nende koduõuelt oli koolimaja hästi näha, kuid leeke ei paistnud. Kostus vaid laste vali karjumine. Peatselt oli kuulda ka kiirabiautode sireene, mis undasid öö läbi. Aitat ning vendi koolimaja juurde vaatama ei lubatud. Järgmisel hommikul läks Aita koolimajja.

Punane_3

Kuueaastane Aita Tänavots (ees paremal) koos vanemate ning vendadega. September 1937.

Väliselt tundus kõik korras olevat. Ainult klassiruumi vaatepilt oli hirmus. Pikad võimlemispingid, millel lapsed istusid, olid mööda klassiruumi laiali. Osa klassist oli söestunud. Klassiruumi nurgas asus suur ümmargune ahi, kuhu väiksemad lapsed said kuumuse eest varjuda. Aita meelest hirmsaim vaatepilt oli see, kui suurest kuumusest olid tütarlaste juuksed ning osa peanahast klassiruumi seintele sulanud. Aita rõhutab oma meenutuses korduvalt, et osaliselt said saatuslikuks ka klassiruumi sissepoole avanevad uksed. Lisaks see, et filmiaparaat oli kino näitamiseks kõlbmatu, asus otse ukse kõrval ning selle ümbris oli tehtud papist. Suur osa lastest oli haiglasse viidud. Vanemad, kelle lapsed said õnnetuses suuri põletushaavu, loovutasid siirdamiseks oma lastele nahka.

Punane_4

13 aastane Ilse Järvesoo

Kohapealt leiti põlenuna 6. klassi tütarlaps Ilse Järvesoo, kelle ema tuvastas tüdruku kaelakee järgi.  Osad koolimajast välja pääsenud lapsed olid niivõrd paanikas, et jooksid nuttes laiali. Neid tuli hiljem hommikutundideni taga otsida. Linda Lõoke pääses välja küll esimeste seas, kuid saabus koju alles öösel kell kolm, olles kaotanud kõnevõime. Abi saabus sündmuskohale väga kiiresti, sest lähedal toimus tuletõrjeõppus. Varsti saabusid kohale doktor Gustavson, doktor Karl Tallo ja arst Meeta Sauga ning rida samariitlasi. 50 last said raskeid tulehaavu ja vigastusi, 20 last kergemaid. Esmalt anti arstiabi väga raskesti vigastatutele. Pea 60 kannatanu Pärnusse toimetamiseks oli käepärast ainult 2 kiirabiautot, nii tulid appi ka erasõidukijuhid. Jutt õnnetusest levis kiiresti edasi ja peagi olid lisaks lapsevanematele kohal ka paljud võõrad, kes kõik püüdsid lapsi aidata. 21.30 paiku oli teade õnnetusest ka kaugemale jõudnud. Kell 23.00 saabus abijõude Pärnust, Mõisakülast ja Viljandist. Pärnu haiglas tehti ettevalmistusi õnnetusohvrite vastuvõtuks. Esimene auto ohvritega jõudis haiglasse kell 22.30. Laste transportimine haiglasse kestis kuni kella kolmeni hommikul. Kokku viidi haiglasse 49 last, 15 jäeti kodusele ravile.

Punane_5

Plahvatusõnnetuse ohvrid Pärnu haiglas koos vanemate ja põetajatega.

Punane_6

Plahvatusõnnetuses tõsisemaid vigastusi saanud lapsed Pärnu haiglas.

Hommikul saabus haigla personalile juurde hulgaliselt abilisi – samariitlasi, kuna lapsed vajasid pidevat hoolt ja haigeid tuli järjest juurde. Kohale saabusid ka kannatanute vanemad, kuid paljudele tegi oma lapse äratundmine raskusi ränkade põletushaavade, tursunud nägude ja sidemete tõttu. Lisaks põletushaavadele lisandus surma põhjusena ka mürgine gaas, mis tekkis filmirullide põlemisel. Ühe kannatanu, Meeta Nõmme meenutuste kohaselt muutusid nende voodi peatsis olevad patsiendilehed kollaseks ja lapsi külastanud inimesed minestasid, sest laste väljahingatud õhk oli nii mürgine. Kogu Kilingi-Nõmme alev oli leinalippudes. 21. aprillist 2. maini õppetööd ei toimunud.

Neljapäeval, 22.aprillil toimus alevivalitsuses erakorraline koosolek. Alevivalitsus otsustas korralda õnnetusohvritele alevi kulul ühismatuse. Matuste tehnilisteks korraldajateks valiti Hugo Kotkas ja Jaan Vabrit.

Reedeks, 23. aprilliks oli haiglas surnud juba 11 last. Enamasti põhjuseks asjaolu, et lapsed olid hinganud sisse kuuma mürgist gaasi, mis tekkis tselluloidfilmi põlemisel.

Punane_7

Plahvatusohvrite kirstud Pärnu Elisabethi kirikus.

Laupäeval, 24. aprillil toimusid Eesti koolides leinaaktused ning rahvusringhääling jättis kavast välja kerge muusika. Ohvrite kirstud asetati Pärnu Elisabethi kirikusse, mis oli avatud kõigile 12.00-14.00.

 

Kell 14.15 algas ametlik mälestustseremoonia, mida juhtisid praost A. Grünberg, õpetajad H. Nuudi ja A. Roosvalt ning ülempreester J. Ümarik. 15.00 alustati  rongkäiku Kilingi-Nõmme poole. Teel tehti peatused Pärnu surnuaial, kuhu maeti Heino Peedo.

Punane_8

Matuserongkäik Pärnus Riia maanteel.

Järgnevad peatused olid Reiu algkooli, Uulu kooli ja Ristiküla kooli juures. Leinarongi peatudes loobiti kirstudega autodele lilli ja vanikuid. Õpilased seisid leinalippudega tee ääres ja laulsid koraali.

Punane9

 

Plahvatusovrite kirstude vastuvõtmine Kilingi-Nõmme turuplatsil.

Kilingi-Nõmme jõudes tehti peatus turuplatsil, kuhu olid kogunenud õpilased ja palju rahvast. Kogu rahvahulga saatel toimetati kirstud Saarde Katariina kirikusse. Kirikus püsis öö läbi auvalve ning akendel põlesid küünlad.

Punane_10

Auvahtkond Saarde Katariina kirikus.

Laupäeva õhtul suri Pärnu haiglas neljateistkümnenda ohvrina 12-aastane Erich Allikivi. Tema kuulus üliraskelt haavata saanud laste hulka. Uuest surmajuhtumist teavitati kohe ametivõime, kes vastava ülevaatuse järele koostasid akti ja andsid põrmu matmiseks üle. Ööl vastu pühapäeva toodi Kilingi-Nõmmelt Pärnu haiglasse veel kolm õpilast, kellel esinesid komplikatsioonid. Haiglasse toodi Leida Voll (13. a), Jaan Saul (13. a) ja U. Paltmann (12. a). Kõikidel neil oli kõrge palavik ja kopsupõletiku alged. Viimase noorem vend, Heinart Paltmann suri varemalt haiglas rasketesse põletushaavadesse. Teiste haigete üldises seisukorras erilisi muudatusi ei tekkinud. Otsustamata oli ka küsimus, kellel tuleks amputeerida raskelt põlenud käed. Selle jaoks kutsuti kokku arstide komisjon.

Punane_11

Kirstude asetamine ühishauda Saarde kalmistul.

25.aprilli hommikul olid inimesed kirikus juba kella kaheksast. Altari ees seisid kaksteist valget kirstu, mille vahelt kõndis läbi sadu inimesi.

Ohvrite vanemad asetsesid kirstude ümber.

Kirstude juures seisid valves naiskodukaitse ja kodutütred. Kohal olid nii haridusminister Jaakson kui ka teised maakonna ja vabariigi juhtivad isikud. Jumalateenistus algas kell 12.00. Seda viisid läbi praost A. Grünberg, Pärnu Elisabethi koguduse õpetaja M. Torrim, Pärnu õpetaja  H. Nuudi ja Saarde õigeusu koguduse preester J. Envere. Matusetalitus kestis kirikus veidi üle tunni. Pärast jumalateenistuse lõppemist rivistuti kiriku õuel leinarongkäiguks. Säras ere päike, mängis orel, kirikust toodi üksteise järel välja väikesed valged kirstud. Kell 15.00 tõsteti kirstud veoautodele ja leinarongkäik suundus orkestri leinahelide saatel Saarde kalmistu poole, mis asus pool kilomeetrit kirikust eemal. Teed kirikust kuni kalmistuni palistas spaleer Kilingi-Nõmme ja lähema ümbruse koolide õpilastest. Ühishaud oli kaevatud kalmistu ilusaimasse paika kolme suure männi vahele. Kalmistul lausuti viimased järelhüüded. Kokku loeti ette üle 60 kaastundetelegrammi. Koraalihelide saatel lasti ühishauda kümme valget kirstu.

Punane_12

Lillesülemis ühishaud Saarde kalmistul.

Ilse Järvesoo, Vilma Rosenberg ja Henry Voll maeti eraldi perekonna hauaplatsidele. Kõik kohalolijad viskasid kolm peotäit mulda. Kuna tegemist oli suure ning emotsionaalse sündmusega, tõi kohalik naiskodukaitse matustele ka esmaabiandjad ja mitte asjata, leinas tuli ette nii minestamisi kui šokiseisu.

Punane_13

Esmaabiandjad matustel.

Järgneva nädala jooksul surid haiglas Lehte Sarapuu (10. a), Elleni Otstavel (13. a) ja Leida Udu (13. a). 1. mail tuli korraldada uus matus Saarde kalmistul. Tuhande osavõtjaga matuse viis läbi õpetaja Torrim. Ühishaud, kuhu nädal aega enne oli maetud kümme last, kaevati lõunapoolsest otsast lahti ja maeti veel kolm kirstu.

Mai alguses oli haiglaravil veel 41 last. 21.mail oli Pärnu haiglas ravil veel 28 tuleõnnetuses viga saanud last. 26. juunil viibis Pärnu haiglas veel 18 tuleõnnetuses viga saanud last. 1940. a 20.aprillil, täpselt kolm aastat pärast õnnetust, suri Tallinnas kopsutüsistusse kaheksateistkümnes ohver 17-aastane Anita Kask. Tüdruk maeti Tallinna Kaarli Koguduse surnuaiale.

Alevivalitsuse post oli üle koormatud kaastundeavaldustest filmiplahvatuses hukkunud ja viga saanud laste peredele. Lisaks Eestile avaldasid kaastunnet ka välisriigid.

Õnnetuse uurimisel tuvastati, et 1924. aastal koolidesse laiali saadetud “Cosmograph“ filmiprojektorid olid partiist, mille USA oli saatnud Venemaa jaoks I maailmasõja lõpul. Need jäeti aga Tallinna ladudesse seisma, sest need ei olnud töökindlad ja Venemaa keeldus neid vastu võtmast. 1937. aastal saabusid USA-st õppefilmid ja ka need ei olnud töökindlad. Eesti Haridusministeerium keeldus filme välja ostmast. Kaupmees soovis aga kaubast lahti saada ning sõitis Haridusministeeriumile teada andmata Pärnusse. Sealne haridusosakond ostis need välja ja jagas laiali koolidesse.

Ministeerium algatas uurimise, ekspertiisi viis läbi Tallinna Tehnikainstituut ning selgusid filminäitamise järgmised puudused: puudus määrus koolides filmi näitamiseks; õnnetuse traagilisi asjaolusid suurendasid suletud, sissepoole avanevad klassiuksed; filmitehnika ruum oli süttivast materjalist; näidatavate vanade filmide hammastus oli kulunud; aparatuuri käsitlesid alaealised; ruum oli ülerahvastatud; puudusid tulekustutusvahend. Lapsed ei saanud vigastada ainult lahtisest leegist, vaid hetkelisest suurest kuumusest.

Üks koolipoistest, Harry Paltmann selgitas uurijatele süttimise asjaolusid. Tema sõnade kohaselt oli film süttinud sädemest, mis langes ülevalt hõõguma hakanud pappkasti servast. Vahetult ukse kõrvale oli ehitatud papist kast, mille sees olid filmiaparaat ja koht mehhaaniku jaoks ning üle kongi rippus katmata lambipirn. Elektripirn süüdati filmiketaste vahetamiseks ligikaudu 3-5 minutiks. Kohus aga ei arvestanud koolipoisi ütlust ja jäi seisukohale, et film süttis ülekuumenenud kinoaparaadi pärast.

Koolijuht Partsi kohene vahistamine politseinike poolt päästis ta arvatavasti vihaste inimeste kallaletungi eest. Parts tunnistas ennast ise süüdi ning talle määrati 6-kuuline tingimisi karistus. Pärast õnnetust viibis Parts mõnda aega psühhiaatriakliinikus Tartus. Hiljem suunati ta Koonga valda algkooli juhatajaks, kus ta töötas 13 aastat. Uueks Kilingi-Nõmme II Algkooli juhatajaks määrati Elmar Kanter.

Õnnetusele elas kaasa kogu rahvas, oli nii moraalseid kui ka ainelisi toetajaid. Üks esimestest toetajatest oli Petseri ärimees, kes saatis 50 krooni kannatanuile. Eesti Punane Rist toetas kehvemast perest pärit lapsi 500 krooniga, millele lisandus võimalus tasuta järelravile Sauga suvekodus.

Toetajaid oli veel palju. Üle Eesti korraldati korjandusi plahvatusohvrite perede abistamiseks, aastaga kogunes 12 000 krooni. Väliseestlased annetasid peaaegu 500 krooni. Lisaks korraldas Estonia teater kontserdi, mille tulu annetati kannatanud peredele.

Kilingi-Nõmmes moodustati õnnetusohvrite komitee, mis jagas kahekümnele kannatanud perele välja pea 400 krooni. Juunis moodustati plahvatusohvrite ühishaua korrastuskomitee, kes vastutas haua kujunduse ja korrashoiu eest. 1938. aasta kevadeks oli haudadele paigaldatud nimeplaadid.

1938.aasta suvel viidi läbi koolimaja ja inventari põhjalik remont, eriti plahvatuses kannatada saanud klassiruumis.

Punane_14

Kilingi-Nõmme alevi II Algkooli remontimine 1938.

1938. aasta aprillis avati ja pühitseti plahvatuses hukkunutele mälestustahvel. Avajateks olid abistamiskomitee esimees Luisk ja koolivalitsuse director Alttoa. Mälestustahvli valmistas Voldmar Melnik (1887-1949) ning see asetati klassi, kus toimus plahvatus. Tahvlile oli raiutud 17 hukkunu nimed ning järgmised sõnad “Me ootasime head- aga õnnetus tuli; me ootasime valgust- aga pimedus tuli.” “Aga armastus ei väsi iial.” Piiblist pärit tekstide tõttu viidi tahvel nõukogude ajal kooli pööningule, kus see aga vandaalide poolt puruks peksti. Plaadi tükid korjas kokku ning säilitas kooli endine õpilane ja hilisem õpetaja Aarne Vabrit. Taasiseseisvunud Eesti ajal võttis südameasjaks plaadi renoveerimise “Partsi” kooli kasvandik kiviraidur Arne Joonsaar (1929-2010). Plaat paigaldati Kilingi-Nõmme  Gümnaasiumi seinale 1996. aastal.

Punane_15

Kutse mälestustahvli avamisele.

1996-2016 võis näha mälestustahvlit  Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi seinal.

19.aprillil 2017 taasavati mälestustahvel Saarde Katariina kiriku seinal.

1939.aastal korraldas kohalik naisselts loterii auasamba heaks. Müüdi 1000 kahekümnesendist piletit. Lisaks piletitele lasti valmistada erilisest paberist märgid, mida müüdi 10 sendi eest. Kahe aastaga oli vajaminev summa koos ning kujur Paul Horma (1905-1988) alustas tööga. Kuju valmistamisel sai Horma inspiratsiooni Marie Underi ballaadist “Taevaminek”. Leinava ingliga hauakuju avati 1941. aasta kevadel. Hauakuju õnnistati õpetaja Torrimi poolt. Üritust kaunistas muusikaga laulukoor ja pritsimeeste pasunakoor.  Hauaplatsil oli 13 rohelise muruga kaetud kalmu.

Punane_16

Plahvatusohvrite ühishaud 1938. a.

Saarde kihelkonna II Algkooli hoone seisis pikka aega kasutuna ja tühjana 1961 aastast alates. Endised õpilased arutlesid koolimaja saatuse üle, kuid lõpuks jäi koolimajast alles vaid vundament. Koolimaja asukohale paigaldati mälestuskivi 2011. aastal. Mälestuskivi koos kivitahvliga valmis koostöös Saarde valla, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi ja kohalike aktivistidega. Mälestustahvlil on kujutatud Kilingi-Nõmme II Algkooli hoone. Tamme kivi kõrvale istutasid endised õpilased Ella Raudsepp , Karl Ruukel ja praegune kooliõpilane Oskar Tallo. Tammeistiku annetasid Asta ja Voldemar Tamm.


Kilingi-Nõmme Gümnaasium ja kooli Forseliuse Seltsi noortekogu liikmed on organiseerinud koristustalguid nii mälestuskivi juures kui ka ühishaua platsil.


“Unustamatu kinoseanss” Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv. Mati Talvik, 2010