Kilingi-Nõmme Keskkoolis 1952 – 1956

Reet Rosenberg – Lensment

Majad

Kooli kasutuses olid õige mitmed majad.

Algklasside (I – IV kl) õppetöö toimus Sambla tänava kollases selleks otstarbeks ehitatud majas. Kuna mina tulin maakoolist VIII klassi, siis ma tollest majast ei tea midagi.

Keskklassid (V,VI,VII) majutusid vallamajas – see on pikk ühekorruseline maja praeguse Gia baari taga. Päris ilusad ruumikad klassiruumid, seal olid ka mõned õpetajate korterid. Keskklassides olid enamuses eraldi õpetajad, kuid mõned (geograafia, kehalise kasvatuse) tegid ka kiirkäiku kahe maja vahet Kantsi tänavast.

Kogu keskkooli peahoone oli Kantsi tänava punane koolimaja, seal asusid direktor ja kantselei. Majja viis kaks välisust, parempoolne oli põhiuks, millest käis kogu koolipere. All paremal oli võimla, vajadusel sibasid keskklassid vallamajast sinna tundi. Nii alumisel kui ka ülemisel korrusel asusid fuajeed, sellal küll nimetatud koridorideks, millistes ringis jalutamine oli kohustuslik, tüdrukud veel patseerisid käealt kinni, aga poisse sundida oli korrapidajaõpetajal raske ülesanne. Kaks alumise korruse klassiruumi olid läbikäidavad. Fuajeest läks trepp üles, trepi alt uks viis laulmisõpetaja Sumbergi korterisse. Teisel korrusel suures saali moodi klassis toimuski 1937.a. plahvatus, meie ajal mälestustahvlit seinal enam ei olnud. Väike õpetajate tuba, veel väiksem kantselei, paar klassiruumi. Koridoris oli purskkaevu moodi joogivõimalus, seal sai ka pritsida.

Vasakpoolne välisuks viis direktori ja kooliteenija korteritesse ning ühte pikka peenikesse klassi teisel korrusel. Kuna meie klass oli suhteliselt väike, siis olime kaks viimast aastat st. X ja XI klass selles ruumis, see oli ikka natuke privileeg ka, ega sinna vahetunnis õpetajad naljalt ei sattunud.

Koolimaja õuel, just seal, kus praegu on kena eramu, oli algul direktori laut, tõsi küll, meie ajal juba seisis kasutamatult. Vast suvel 1954 oli sellest tehtud küllalt ruumikas füüsika-keemiaklass ja väike raamatukogu – maja nimeks sai laboratorka.

1950. aastal oli oma tegevuse lõpetanud Lavi kool, punane maja läks rahvakohtule, kooli käsutuses olnud endine kodumajanduskooli hoone, praegune Gia baar, sai keskkooli internaadiks. Hoovil oli veel üks väike majake, seal elasid internaadi söögitädid.

1956 tõenäoliselt ei olnud, kuid aasta-paar hiljem toimus õppetöö veel ühes majas: Pärnu tänav 70 asus nn. vene komplekt, ilmselt ühe õpetajaga venekeelsed algklassid. Nii et kokkuvõttes toimus tarkuse jagamine viies eraldi hoones, pluss internaat.

Õpetajad

 Direktor. Kui ma kaheksandasse klassi tulin, oli direktoriks Fridel Jonasing, tema eesti keel oli tugeva vene aktsendiga ja ma ei mäleta, et ta mingeid tunde oleks andnud, võibolla sõjalist. Õige varsti sai direktoriks senine õppealajuhataja Elli Viedermann-Teras. Lõpuklasside ajal oli ametis Elsie Mets, kuid millegipärast ta lahkus enne õppeaasta lõppu ning keskkooli lõpetamise ajal juunis 1956 oli direktori kohuste täitja keskklasside õpetaja Selma Rungi.

Eesti keele õpetaja kekkoolis oli Pääro Kressa (1918 – 1987). Ta oli väiksem saledam härra, kes oma õppeainesse suhtus väga emotsioonikalt, läks põlema ja seletas nii et pääsesime jälle vastamisest. Ümberjutustusi ja kirjandeid keris ta lõputult ja seetõttu polnud meil ka lõpukirjandiga raskusi. Ta oli niisugune entusiast, et peale lõpukirjandeid võttis meid veel kokku ja analüüsis meie töid. Üheks teemaks oli Gorki inimene suure algustähega ja ta mainis, et keegi ei kirjutanud sellest, et Gorki ise oli ka inimene suure algustähega. Mina olin kirjutanud, aga kas ma ei julgenud või ei tahtnud keksida, kuid ma ei öelnud midagi. Eesti keelest oli ka suuline eksam. Järgmisel aastal oli Kressal pahandus lõpukirjandikirjutajaga ning ta pidi Kilingi-Nõmmest lahkuma.

Keskklasside eesti keele õpetajatest tean Selma Rungit, Endla Mugrat ja lühikest aega oli keegi meesterahvas Rosin. Mugra oli tegev ka õhtukoolis ja seal üks noormees, kes temaga kurameeris, mängis talle alatu tembu ning ka Mugra pidi lahkuma.

Matemaatika raudvara oli Helmi Tähiste-Talts (1924 – 1976) – „Seekans“. Ta oli ääretult autoriteetne, väljapeetult daamilik, kauni lastetoaga. Ta rääkis vaikse häälega, kuid klassis oleks nõela kukkumist kuulda olnud. Kui mul mõttelõng läks kõrvale, siis kohe küsis: „Rosenberg, kuidas see oligi“ – ta nägi kogu klassi ja jälgis. Lõpueksamiks oli tollal stereomeetria. Eksamitööks oli üksainus ülesanne, aga selle lahendamiseks pidid oskama aritmeetikat, algebrat, geomeetriat, trigonomeetriat, stereomeetriat. Koduseks ülesandeks anti alati ka üks seda tüüpi ülesanne, klassis oli üks või kaks last, kes said veatult lõpuni. Aga meil oli nii hea klapp õpetajaga, et enne tundi kontrollisime oiviku juures, kus meil kellelgi viga oli ja tunnis vabandasime, et on küll tegemata, aga teame, kus oli viga. Ta iial ei pahandanud ja niiviisi drillis meid, et kõik saime lõpuülesandega hakkama.

Keskklasside metemaatikaõpetajaks oli Evi Remmelgas-Krimm.

Vene keele õpetajaks tuli värskelt pedagoogilise instituudi lõpetanu Jelena Jeremejeva-Gavrik. Eesti keel oli tal null, kuid noor erk temperamentne vene neiu seletas meile käte ja jalgadega, vaatas sõnastikust ning lõpuks me olime temaga väga rahul – ta oskas meile selgeks teha mõnegi grammatilise iseärasuse. Kahjuks oli küll aeg selline, et õppisime Pushkini ning Gorki tekste, kuid poest piima küsida ei osanud. Lõpueksamiteks olid vene keel suuline ning ka kirjalik ümberjutustus. Alamate klasside vene keele õpetajaks oli kaua aega Lidia Petrova.

Inglise keelt andis proua Kressa: Alice (1924 – 2005), Liisu, meie klassijuhataja. Ta oli natuke boheemlaslik, unustas aeg-ajalt, jutustas maast-ilmast. Kuid inglise keelt ta oskas meile taguda, nii et ülikooli kaugõppes olin ma üks kursuse tugevamaid. Aga Liisu juures sai soovi korral muidugi spikerdada, ette öelda, maha lugeda jne. Sellegipoolest oli ta üks ääretult armas inimene, temaga oli vahva kolhoosipõllul hernest koristada, käis meil hiljem klassi kokkutulekutel ning kutsus meid Pääro Kressa matusele. Kooli ajal sündisid tal järgemööda beebid, asendusõpetajaks oli Evi Talve ja võibolla keegi veel.

Ajaugu. Enamiku aega õpetas Helju Unt-Muru, lõpuklassides direktor Mets. See nõukogude ajalugu oli üks kuiv distsipliin, mingeid mälestusi ei ole.

Füüsikat püüdis meile söödavaks teha Johannes Talts (1921 – 2001). Ta õpetas hästi küll, kuid ülesanded olid meile ikka rasked. Enne lõpueksamit võtsin alates märtsikuust iga päev ühe eksmiülesande (tüüpülesanded olid trükitud eksamipiletites olemas) ja tegin endale selgeks – ja eksamil tuli laboratoorne töö, neid ma polnud küll uurinud, kuid sain hakkama. Aga see füüsika oli siiski nii hirmuäratav, et 30 aastat hiljem kui ma läksin mööda haigla koridori ja kuulsin Juku proteesi kriuksumist, jooksis külm jutt südame alt läbi, et äkki teeb jälle tunnikontrolli, neid ta tegi lõputult. Poisid armastasid Jukut, ta õpetas ka üht-teist eluks vajalikku väljastpoolt programmigi.

Keemiaõpetaja oli Linda Kase (1903 – 2000). Ta andis kaheksandas ka inimese anatoomiat. Oi, kuidas me „Krõbi“ kartsime! Ta oli nõudlik, kõva häälega, kärkija. Ega me muidu poleks keemiaga hakkama saanud ka, niimoodi hirmuga omandasime küll. Ükskord klassis tegime katset ja ta käskis soojendada. Vaikses klassis kõlas Ellu hääl: “Juba keeb.“ Prillid käisid õpetajatelaua peale: „Jääte terve klassiga peale tunde!“ Jäimegi. „Nüüd keedate, nüüd soojendate! Nüüd keedate, nüüd soojendate!“ Vaat see oli õpetaja! Ega ma viha ei pea, ikka kevadel ja sügisel teen tema hauakese puhtaks. Ta oli ka raamatukoguhoidja.

Geograafiat andis Asta Almers-Haki (1925 – 1979), mulle on ta jäänud meelde mõnusa ümara, rõõmsameelse, hea jutustamisoskusega inimesena.

Joonestamine. Tollest õpetajast – Einart Pulk (1928 – 2010) – me valitsesime üle. Joonestamistöö oli ju tüütu teha, ka olid materjalid (paberid, suled, tushid, kustustuskummid) meil viletsad, töö võttis kaua aega. Ajasime siis lihtsamalt läbi, mõni töö ikka klassi peale oli, neid näitasimegi õpetaja laua juures. See polnud küll meie klassis, vaid üks klass eespool, kui ta oli tõmmanud töö lõhki, et kui kaua ta ikka sedasama tööd vaatab. Meie klassis panime talle äratuskella õpetajate laua sahtlisse, hakkas keset tundi helisema. Vaene Pulga-Juku kannatas kõik ära, aga ega me paha pärast ei teinud, meil polnud tema vastu mitte kõigevähematki.

Kehalise kasvatuse peal oli jälle tulihingeline entusiast – Rene Ansip. Ta õpetas , nõudis, toetas, innustas, kiitis. Võimlas olid rööbaspuud, kang, poom, matid. Tütarlapsed riietusid ümber „garderoobis“: umbes 4 ruutmeetri suurune konku, mis oli punnis täis terve kooli tütarlaste mantleid. Kooli staadion asus kaugel köstrimaja juures, aga ta õpetas meile tehnikat, korraldas võistlusi, pani välja tulemused. Talveks olid koolil olemas suusad, uiske oli vähem. Kiriku all ei olnud järv, seal oli heinamaa, ojale tegi Ansip paisu ette ning oligi olemas koht uisuväljaku rajamiseks, mängiti hokitki. Viimastel aastatel andis kehalist Arne Vabrit (1932 – 2006), tal puudus hool ja hoog.

Laulmist kantseldas Anna Sumberg (1910 – 2002). Tunde ei mäleta, aga koorilaul, ansamblid olid tasemel.

Poistele sõjalist algõpetust ning tütarlastele õhu-gaasikaitset pidi õpetama sõjamees Karl Harri, oli paras naljanumber. Eesti keel oli tal niisugune, et organiseeris meid kruusaauku laskevõistlustele „pissi laskma“, no meie särtsakad tüdrukud nuiasid siis temalt kogu aeg, et millal me jälle läheme „pissi laskma“. „Mingi“ asemel ütles ta „mänski“, ja nimeks tal oligi „Mänski“, hiljem andis üks veidi kobedam sõjakomissariaadi mees, tema pidi siis „Blänski“ nimega leppima.

Vene komplekti õpetaja oli Tantshik. Algklasside õpetajaid ei hakka meelde tuletamagi, neid ei tea. Keskklasside omadest on olemas nimesid, kuid enam ei mäleta nende erialasid: Linda Mäenurm-Rigolt, Lisanne Oidram, Valentina Ormisson, Aita Priedenthal-Manavald. Aino Pärdijaak oli bioloog.

Teenistujad ja teenijad

Kooli raamatupidaja oli Peet Järvesoo, arveametnik Salme Iir.

Laborandina töötas meie klassist majandusliku olukorra tõttu lahkunud Maie Remmel.

Kooliteenijatest on legendaarne Lonni – Leonida Bogdanovitsh, kes pidas seda ametit väga pikka aega, igatahes saksa ajal oli ta juba koolimajas. Lonni oli kätsataja, kõigega oli asja ja agar pahandama, mina küll kartsin teda. Samas leidis mõnigi noormehehakatis tema köögis varjupaiga, samal ajal kui teised higistasid klassis kontrolltööga. Samuti kui oli vaja katkist sõrme või katkist seelikusaba avitada, oli ikka Lonni juurde asja. Keetis kogu keskkooliosale lõunavaheajaks teedki.

Teised kooliteenijad ei ole nii eredalt meeles, üks oli Olde ja teine Reilent. Nemad olid vaiksekesed, iial ei sekkunud, aga seda mäletan küll, et Oldet palusime vahetunni lõppu mitte nii ruttu helistada ja ta andiski minutikese armuaega. Koolikellaks oli suur puust varrega käsikuljus.

Majandusjuhataja oli Uno Kalmus, hobusemees Karl Sutt. Tuli ju internaadi toit kauplusest hobusega vedada ja küllap ta vedas kütetki.

Klassiväline elu

Isetegevus oli au sees. Eriti silmapaistvad olid Pääro Kressa lavastused – tervet õhtut täitvad draamad. Varasematest aastatest käisid mälestused muusikalisest lavastusest (kas see oli tõesti Eugen Kapi „Tasuleegid“?), laulsid Maret Palge-Hurt ja Jüri Krimm. Minu ajal Kressa lavastas „Varblaste mäed“, osalistest ma rohkem ei mäleta kui Helve Tamme ja Mihkel Nõmmik. 1955.a. etendus Korneitshuki „Eskaadri hukk“, mängisid Ülla Soobik-Podshuks, Ants Ruusmann, Jüri Jõeveer, Juhan Kartau, Mait Palover, Ain Toomeoja, Rein Oidram, Ain Evert, Rein Kuri, Ain Eidast jt. 1956 toodi lavale Tammsaare-Särevi „Mauruse kool“, osades Jaan Kartau, Veli Siiberg, Reet Rosenberg, Ellu Niidas-Lepik, Ain Pinsel, Ants Siitan, Ülo Sõstra jt. Näitemängudega käidi ka külalisetendusi andmas.

Anna Sumberg pidas kooli muusikaelust väga palju. Tal pidi olema tasemel koor, aga vist siiski oli ainult naiskoor, tugev naisansambel (Evi Karu, Ellen Karu-Rajalaane, Linda Rahno-Metsaots meenuvad), duette, solistegi.

Deklamaatoreid kantseldas Helju Unt, kes siis veel, oli ta ju ise võrratu deklamaator. Esineti kooli ühekordsetel üritustel, koolipidudel, korraldati võistlusigi. Etlesid Aita Ollino, Helgi Sits-Piir, Ants Ruusmann, Ülla Soobik, Jaan Kartau, Hinge Reilent-Tallo, Reet Rosenberg jpt.

Tantsunumbreid oli vähem, tantse õpetas Aita Priedenthal.

Samuti harvemini oli sportlikke etteasteid – kas poiste püramiide või tütarlaste võimlemisrühmi.

Kultuurimajas peetud peod olid kindlasti õhtut täitev näidend, näärideks oli kirju kava.

Kooli saalis oli iga esmaspäeva hommikul kultuurhommik, selle elevdamiseks esinesid deklamaatorid, väiksemad laulukooslused, kuid mitte iga kord. Saalis korraldati ka näiteks huumori ja satiiri õhtu, deklamaatorite konkurss, kõnevõistlus, kohtumine „Vanemuise“ näitleja Lembit Eelmäega, vilistlasõhtud jms.

Reedeti toimus koolimajas tantsuõhtu, kursusi ei olnud korraldatud ja tantsuoskused olid nigelad, kuid õhin seda suurem. Hulk noori inimesi! Pillimeesteks olid akordeonistid, mõlemad õpetajate lapsed Rein Oidram ja Ants Sumberg.

 Spordielust oli juba juttu, Ansip korraldas võistlusi: koolimaja juurest paraadina staadionile, lipp ees ja kõik, tahtis, et igaüks võistleks, hiljem olid tulemused kooli seinal, see innustas. Tublisid sportlasi mäletan vähem, kuna mina sporti ei sallinud, meenuvad Lembit Puusild, Helgi Toonemaa, Aili Luup, Mare Alberg, Urve Järv.

Internaat

Olin internaadis kaks viimast aastat, asus see kodumajanduskoolis, „supikoolis“. Ma pakun, et internaadilapsi võis olla 60 ringis. Allkorrusel oli endise kooli pärandusena avar suure pliidiga köök, söögituba kahe pika lauaga, poiste magamistoad ja tilluke korrapidajaõpetaja tuba, millesse mõnigi kord oli majutatud noor õpetaja. Minu praeguse abikaasa kalossid olid seal neiukese ukse taga. Ülemisel korrusel olid tütarlaste toad suurematele (16 voodit) ja väiksematele, õpetaja Rungi korter. Õppimas käisime vallamajas, kasvataja-õpetaja oli peaaegu kogu aeg meiega. Kasvatajateks olid Rungi, Ansip, Ormisson, rohkem ei meenu. Esimesel aastal tuli kodust tuua toidumoon ühiskatlasse, teisel aastal õnneks sai maksta rahas. Süüa sai väga hästi, vaheldusrikkalt ja maitsvalt, võibolla poistele küll ei meeldinud hommikused ja õhtused piimasupid ning -pudrud. Köögitädisid kolm: Linda Kuningas, Helmi Sutt ja peakokk Laine perekonnanimi oli vist Potisepp.

Omaette probleem oli väljakäigukoht. Õues, lahtise, ilma haagita uksega, lahtised latrid. Olime ju kõik täiskasvanud naised! Samasugune latriin oli koolimaja nurga taga. Talvel külmusid ära, külmast tuulest ei räägigi.

Meie klass

1952.a võeti meid vastu kaks paralleeli, direktor Jonasing pidas kõnet ja kinnitas, et neil, kes tulid „provima“, ei ole lootustki. Ega polnudki, sõel oli tihe ja lõpuks jäi meid 16. Meie klass, kellest sai 8. lend, oli igavesti naksakas, meid oli 13 tüdrukut ja 3 poissi, aga need tüdrukud olid ettevõtlikud. Kambavaim oli meil tugev: in corpore käisime klassijuhataja Alice Kressal katsikul, klassiõde Aino ema matusel.

X klassis võtsime kätte ja õppisime ära iseseisva peo kava, tegime rahalisi pidusid Massiarus, Tõllal ja võibolla veel mõnegi. Saadud raha eest sõitsime jaanipäeval ekskursioonile Siguldasse – muidugi lahtise veoautoga, kuid oli ju liigoöö, igal pool tuled, Jaanistel tammepärjad peas jne. Meie peokavasse kuulus Lutsu „Kapsapea“, minul, muide, tuli Pliuhkami osa omast arust täitsa kobedalt välja, teistes osades Ellu Niidas, Aili Tõnsing, Ain Pinsel, Ene Toomeoja, Enn Iloste. Hästi esines naisansambel, milles laulis enamus meie plikasid, oli ju meil esisopran Aili Tõnsing omast käest võtta. Spetsiaalselt õpetas Ansip meile võimlemiskava, Aita Priedenthal läti rahvatantsu, mustadele seelikutele õmmeldi värvilisest krepp-paberist lindid peale ja olidki läti rahvariided. Veel oli lauluduett, deklamaatoreid.

Ühe klassiga rahaliste pidude korraldamist ei ole vist enne ega pärast selle kooli ajaloos juhtunud.

Meie kaheksas lend on eluteel edukalt toime tulnud, tublit tööinimesed kõik. Statsionaarselt lõpetas kõrgkooli 4, mittestatsionaarselt 4, kesk-eri 3. Edukalt on ameteid pidanud nii mõnigi: Säde Erman-Luht-Koskel Tartu Ülikooli õppejõud, Aili Tõnsing ETKVL-is kõrgel kohal, siis on veel kaks õpetajat, lasteaia juhataja, kaks omavalitsustöötajat, kaks raamatukoguhoidjat, agronoom, stjuuardessiametitki on peetud. Keegi meie hulgast ei ole elule jalgu jäänud. Tänapäeval on ette näidata juba edukaid järeltulijaidki.

Ilmselt andis Kilingi-Nõmme Keskkool meile väärika pagasi kaasa.